Meistri lugu
Reet Pettai
meister kuduja
Käsitööga olen tegelenud juba lapsest saati. Meeldis kududa ühevärvilisi kindaid ja neid kaunistada lilltikandiga. Õmblesin endale lihtsamaid riideid. Põlva Keskkoolis õppisin kutseõppes kergerõivaste õmbleja erialal. Meie õpetaja oli pr. Heli Raidla, kes peale õmblemist õpetas veel kudumist, heegeldamist, lilltikandit, magrameed, gobelääni jne. Sellest ajast alates tekkis huvi käsitöövõtete-liikide õppimiseks ja käsitöödes kasutamiseks.
Olen lepinguline perenaine Süvahavva villavabrik-muuseumis. Seal armusin lambavilla. Villal ja villal on vahe. On olemas jäme kare vill, millest ei saa villavatti ja on olemas pehme. Lambatõugudel vahe ja vahe on noorel ja vanal lambal. Tõugu võin aimata villa järgi – siis sealt vahelt saan aru, milline on vana lammas ja noor lammas. Püüan ka teistele neid teadmisi jagada ja propageerida Eesti peamist tekstiilitoorainet.
Põhitööks on tee- ja maitsetaimeda kasvatamine. Kuivatamisel järelejäänudd taimejäägid kasutan lõngade värvimiseks ning samal otstarbel ka vanad ussitanud seened.
Aastast 2005 korraldasime 11 korda oma talus käsitööpäevi. Soovijatele olen korraldanud käsitööõpitubasid. Samast ajast olen ka käsitööettevõtja FIE. Aastal 2015 lõpetasin Räpina AK tekstiilitöö eriala. Osalen Vana-Võrumaa tegemistes- toimetamistes.
Annan oma teadmisi edasi lastele ja lastelastele, kellele meeldib kududa, heegeldada, punuda paelu ja viltida.
Kudumist olen õppinud ema käest – siis omal ajal kooti kõik sokid ja kindad ise. Peale seda on tehnikat täiendatud nii koolis, kui ka tekstiilierilana Räpina Ainduskoolin.
Kuidas ma seda teen?
Kui tahate sooja saada, on koeravillaga kootud esemetest suur abi. Koeravillast on ka abi valutavate ihuliikmete soojendamiseks. Kõikides toodetes on 30% koeravilla ja 70% lambavilla. Selline kootud riidetükk on pehmem ja peab kauem vastu. Koeravill annab nii sokkidele kui kinnastaele tavalisest parema soojahoidmise ja mõnusa pehmuse, lambavill elastsuse ja vastupidavuse.
Erilise soojapidavuse tagab lisaks looduslikule materjalile ehe kudumistehnika, mis jätab lõnga vahele rohkem õhku. Kõik tooted on kootud käsitsi varrastel, mitte masinaga. Minu jaoks sünnib see loomulikult ja kudumise tehnika ise on omapärane. Iga lõnga jaoks on oma jämedusega varras ja sokikudumine algab servast, et veniks paremini. Kuna tegu on pikalt valmiva käsitööga, tagab see tulemusena vajaliku pehmuse ja venivuse.
Villane lõng on kontrollitult kohalikku päritolu Lõuna-Eesti lammastelt ning koeravill on kogutud naaberkülade koeraomanikelt. Üldiselt võin püsikundede villa järgi öelda, kelle lammastelt see pärit on. Koeravilla kasutamine lähtub säästliku majandamise põhimõttest. Sellest juhinduvad loomaomanikud ei viska oma lemmikute villa minema, vaid hoolitsevad selle eest, et see leiaks kasutust ja teeniks inimesi edasi.
Kudumite kvaliteet ja vastupidavus algab villa esmatöötlemisest. Lõnga valmistamseks on lambavill sorteeritud, pestud ja töödeltud Süvahavva villavabrikus 130 aastaste masinatega.
Koeravillaga hakkasin kuduma, kui alustasin tööd villavabrikus, kus lõnga oli hästi saadaval. Masinatel on tehnoloogiline eripära. Need töötavad aeglaselt, ei kaku villa katki ja siis ta ei hakka lõngas torkima. Süvahavva villamasin jätab villakiu rohkem terveks ja villa kohevama. Aeglaste masinate tõttu ongi Süvahavva lõng alati pehmem. Jõudsime aastatepikkuse töö järel järeldusele, et aeglasem masin võimaldab tehnoloogiat, mis jätab villakiud pehmemaks. Need masinad on 1925. aastast on seda piirkonda teeninud, kuigi on mujal kasutuses olnud isegi varem.
Villa, lõnga ja kudumite pesemiseks on kasutatud loodussõbralikku villa- või juuksešampooni.