Meistri lugu
Karin Otsus
pitsimeister
Olen õppinud käsitööõpetajaks Tallinna Pedagoogilises Instituudis. Sealsamas oli ka esimene kokkupuude süstikpitsi valmistamisega. Aastaid olen koolis õpetanud lapsi ja nüüd ka täiskasvanuid käsitööd tegema. Räpina Aianduskooli tekstiilkäsitöö osakond on töökohaks olnud alates 2015. aastast. Lisaks saab käsitööhuvilistega huvitavaid ja vajalikke asju korda saata Räpina Loomemajas. Süvitsi olen tegelenud nii vööde kui kangaste kudumisega, kinnaste ja sokkide kudumisega, masinkudumisega ja nüüdseks kõige rohkem süstikpitsiga.
Suurima tõuke ja julguse oma süstikpitsi ka teistele pakkuda on andnud õige materjali leidmine. Tööde niidid tulevad Saksamaalt ja on tunnistatud parimateks ka teiste maade süstikpitsi tegijate poolt. Oluline on, et saastan keskkonda nii vähe kui võimalik. Ja asjad, mis ma teen, on ilusad ka saja aasta pärast.
Kõlavöid teen vahelduseks. Lihtsalt, et mõnikord oleks ka midagi veidi suuremat näppude vahel. Ja värvidega on mõnus mängida. Süstikud on ju päris tillukesed.
Pikaajaline tegevus on võtnud aega. Materjalide otsimine võttis aastaid, enne kui asjaga rahule jäin. Kui sain materjali ja nägin, et toode jääb kvaliteetne, siis hakkasin konkreetsemalt tegutsema. Nii kõrge kvaliteediga käsitöö tahab kogemust ja palju harjutamist.
Harjutada sain tänus sellele, et sõidutasin meespere rattamaratonile ja istusin oodates kännu otsas oma käsitööga. Samuti saab seda teha kuskil koolitusel või koosoolekul ning leevendada motoorset rahutust. Peamine on siiski, et see pole ka tuim tegemine, vaid tuleb olla väga tähelepanelik.
Eestis on kõigest kahe käe sõrmedel tegijaid, kes neid tehnikaid valdavad. Ennesõjaaegses vabariigis tehti sellist käsitööd palju, kuid majanduslikud ja sotsiaalsed muutus vajutasid need oskused unustusse. Nüüd saab tänu internetile kergemini infot vahetada ja unustusse vajunud oskused ja tehnikad ilu nimel taas ellu äratada.
Kuidas ma seda teen?
Süstikpits on sõlmpits, tõenäoliselt üks makrameetehnika arendusi. Väidetakse, et süstikpits sai alguse Prantsusmaalt või Itaaliast. Enne tööstuslike pitside tulekut oli süstikpitsil kindel koht rõivaste kaunistamisel. Praegusel ajal leiab netiavarustest süstikpitsi tegijaid põhiliselt Saksamaalt, USA-st, Jaapanist, Portugalist, Hispaaniast ja Venemaalt.
Põhiliseks töövahendiks on väikesed süstikud, vaja läheb ka väikest heegelnõela. Pits moodustub väikestest üksteise kõrvale sõlmitavatest topeltsõlmedest, mis moodustatakse ümber niidi. Teha saab nii miniatuurseid detaile kui ka näiteks voodikatteid. Eriti tihti näeb süstikpitsi pruutide aksessuaaridena.
Süstikpitsi valmistamine on kui ristsõna lahendamine – sa pead eelnevalt läbi mõtlema töö järjekorra, mööda ei tohi lasta ühendamise kohti, sest tagantjärele seda teha ei saa. Iga sõlm on tähtis. Eriti peened kohad tuleb teha suurendusklaasi abiga. Ja see on põnev!
Lisaks meeldib mulle see, et saan lihtsamaid mustreid teha ükskõik kus olles – peaasi, et oleks valgust. Kasvõi metsas kännu otsas. Lõppviimistlus toimub muidugi kodus korraliku valguse ja suurendusklaasi all.
Kõlavöö kudumiseks kasutan ümardatud nurkadega neljakandilisi puuplaadikesi nn kõlasid, mille igas nurgas on auk lõnga jaoks. Mida rohkem kõlasid kõrvuti on, seda laiem vöö tuleb. Kõladest viiakse läbi vöö pikkused villased lõngad, need kinnitatakse mõlemast otsast millegi külge ja kudumiseks kasutatakse tavaliselt linast lõnga. Kõlavöö on tugev. Eestis on kõlavöid ka näiteks hobuste ohjadeks valmistatud. Meestel käib kõlavöö üks-kaks korda ümber keha, kas pükstele, pikk-kuuele või särgile. Tutid jäetakse ette rippuma.
Kudumine ise on selline meditatiivne tegevus. Kui kõik eeltööd on tehtud, siis muudkui keerad kõlasid, viid koelõnga vahelikust läbi ja mõtled omi mõtteid.