Meistri lugu
Tiia Kivesti
snäkimeister
Et elust rõõmu tunda, oleks vaja teha midagi sellist, mis meeldib ja silma särama paneb. Mulle meeldib üle kõige midagi või kedagi kasvatada. Aga raha on ka ikka vaja igapäevaseks toimimiseks.
Võimalikust kodus toodetust kõige paremini lähvad marjad ja siit tuligi idee just nendega sügavuti ning aastaringselt tegeleda. Moose, mahlu poodides ohtralt- teeks midagi teist moodi ja põnevamalt- kuivataks ja lisaks tootele ikka tervisliku poole. Nii sai alguse Marjarulli idee aastal 2013. Peale selle on Marjarullid midagi sellist, mis peaksid hõlbustama kasvatatu täielikumat ära kasutamist ja kompenseerima kehvade muldade saake. Marjarull on bränd, mis peidab endas ehedat, käsitööna valmistatud tervislikku maitseelamust.
Suurel määral on minu elu mõjutanud Müürsepa talu, kus toimetan juba 40 aastat ja kuhu juhtusin peale kooli lõpetamist mehele minnes. Seetõttu tutvustan, mis ajalooga kohas minu kasvatatud marjad kasvad ning millest valmivad tervislikud maiustused.
Meil kodus tähtsate dokumentide sahtlis on Petseri ja Narvataguste maade kinnistuskomisjoni kinnistusakt 3.veebruarist 1934. Selle järgi Petserimaal Mäe vallas Võõpsu külas asuv Müürsepa nimeline kinnistu suurusega 6,0 hektarit antakse Vassili Feodori poeg Kivestile.
Ma ei tea, kuis need asjad täpsemalt käisid aga fakt on, et mu mehe vanaisa sai nii kinnistu omanikuks. Need Setomaa maad on läbi aegade viletsate saakidega olnud. Veel praegu jooksevad risti üle haritava laiud, mille peal kohe miski ei kasva, isegi umbrohi mitte. Äraelamiseks pidi järelikult midagi veel tegema. Kinnistu nimi aga viitabki juba sellele, mis oli Vassilile päästerõngaks läbi aegade.
Tema tegudest on praeguseks säilinud vist ainult Rainova mõisa karjalauda varemed ja selles samas tähtsate dokumentide sahtlis karbike tsaariaegsete hõberahadega.
Alles on ka Müürsepa, nüüd siis taluna. Mina elangi siin ja proovin samuti kõigi vahenditega hakkama saada.
Kuidas ma seda teen?
Marjarullide tootmisprotsess algab, kui marjad on end päiksepaistet ja vitamiine täis kogunud ja korjamiseks valmis. Siis haarangi ämbri kätte ja korjan selle ääreni marju täis.
Edasi püreestan marjad ja saadu valan ühtlaselt plaatidele ning asetan kuivatisse. Kasutan vaid värskelt korjatud, oma aia marju ja puuvilju. Jõhvikad ja mustikad on pärit ümberkaudsetest metsadest ja rabadest. Kuivatamine on vanim toidu säilitusviis, mida oleme kaasajastanud. Püree kuivatamistemperatuur jääb alla 57 kraadi.
Kokku on mul 3 kuivatit, mis hooajal huugavad päevad ja ööd läbi. Pisikese nihkega jõuab ööpäevas teha kaks masina täit. Kui on näha, et uus täitmine jääb väga hilja peale, on öö vahet ja hommikul kõige pealt inventari pesu. See on tegelikult väga oluline ja viib kohati tempot alla aga kvaliteet kannatada ei tohi. Praeguseks mul 8 aastane kogemus aga algul käisin ikka öösiti ka piilumas, mis toimub. Esialgsest toorainest jääb 12-20 tunni pärast järele 10-15%.
Järgmine etapp on keerukas. Kuivatatud marja püree tuleb keerata rulli toorikuks, kuid see pole nii lihtne nagu esmapilgul tundub. Kui juhtub masin kauemaks tööle jääma, laguneb rull kokku keeramisel ja kui tahad liig toorest kokku keerata, laguneb see jällegi. Nii et kogemust on vaja omajagu.
Toorikud lähevad vaakumkotti oma aega ootama ja enne lõplikku pakendamist toimub veel viilutamine ning siis juba õhukindlasse pakendisse.
Nii valmib tervislik maiustus, mis sobib isegi beebidele nn näputoiduks. Marjarulle saab kasutada vahetult või lisada magustoitudele, müslidele, küpsistele ja jookidele.