Meistri lugu
Olav Pihlapuu
Räpina Loomemaja pruulmeister
19. sajandil Räpina mõisa tall-tõllakuurina ehitatud hoone sai Räpina valla poolt 2012. aastal uue hinguse ning hakkas elama hoopis teistsugust ja kirjumat elu. Loomemaja on sündinud mõttest, et meie inimesed väärivad kohta, kus end teostada ja äratada ellu oma sisemine looja-loom.
See on hea elamuse koht, kuid mitte ainult ajaloolise hoone pärast – meie majarahvas ning isetegemisest saadav tohutu rõõm muudavad loomemaja külastamise erakordseks ja meeldejäävaks elamuseks nii kohalikele kui ka kaugemalt tulnud gruppidele. Seda energiat ei ole lihtne kirjeldada, arusaamiseks peab seda lihtsalt ise kogema.
Räpina loomemajas on aktsiisiõigustega pruulikoda, kus valmivad meie käsitöö õlled ja käsitöö veinid. Töötan siin ajast, kui avati meie maja. Marjaveinid on olnud üks sügisesi ettevõtmisi, kui Peipsimaal valmib väga palju erinevaid puuvilja- ja marjasorte, mis sobivad hästi pudelisse villimiseks. Oleme valmistanud erinevaid marjaveine: rabarberi, pohla, õuna, mustsõstra, aroonia, vaarika, kirsi jpm. Samuti valmistame ka kohalikest viinamarjadest veini, mis ei jää sugugi alla veinimaade veinile.
Pruulikojas valmistame ka käsitööõlut. Räpnik on õlu, mis algab veskist ja lõpeb kuu aja pärast ühe partii villimise ja käsitsi sildistamisega ning maja perenaise abiga käsitsi kuupäevade peale kirjutamisega. Õlut me üle Eesti ei paku, seda on võimalik saada ainult Räpina lähiümbrusest. Seega tuleb õlledegusteerimiseks tulla kohapeale uudistama ning siis saab ka täpsemalt teada, kuidas tõeline käsitöö kesvamärjukene valmib.
Räpina loomemajas on huviringid mudilastele, koolilastele ja täiskasvanutele, mis toimuvad iga nädal ning samuti on ühekordseid huviringe nagu näiteks kevadel saavad lapsed koos oma vanematega ehitada linnupesakaste või tulla ja proovida kätt kokanduses. Meil on olemas ka kangastelgede ruum, kus igaüks saab omale valmistada vaiba, räti või hoopis saunalina.
Kuidas ma seda teen?
Veinitegemist alustades, tuleb arvestada, millise marja aasta on. Iga mari käitub erinevalt ja igal aastal tulevad ka sama sordi marjad pisut erinevad.
Kui on ikkagi väga hea pihlaka-aasta, tuleks mõelda pihlakaveini peale. Kui korjame ilusad marjad kokku, siis pressime marjadest mahla. Muidugi osad marjad, nagu pihlaka ja atõtša, kõigepealt sügavkülmutame. Kuna see protsess toob esile loomulikud suhkrud ja vein tuleb magusam. Pressimise järel paneme mahla käärimisnõudesse ning lisame veinipärmi, mille abiga algab käärimisprotsess. Käärimisprotsess kestab olenevalt suhkrukogusest ja käärimise temperatuurist, kusagil neli kuni kaheksa nädalat. Kui see protsess on läbitud ja vein on oma kanguse kätte saanud, tuleb käärimine lõpetada, milleks lisatakse stopid, ning siis selitada. Kui see on kõik tehtud, siis ei tule muud, kui järelmaitsestada ja villida pudelitesse ning laagerdada.
Kuna veini valmistamine on suur teadus, siis õpime ka meie igal aastal midagi uut.