fbpx

Meistri lugu

Peipsikaup meister kuduja Kristiina Hüvato

Kristiina Hüvato

meisterkuduja

Vajadus midagi füüsilisel kujul luua on minus olnud varasest lapsepõlvest peale. Lapsena proovisin aastaid kätt keraamikaga, lilleseadega, kalligraafiaga, õmblesin oma lõbuks nukkudele oi-kui-vildakaid riideid  ja klopsisin uhkusega mõne puidust kastigi kokku. Ükski neist tegevustest ei olnud minu jaoks pikemas plaanis See Õige, kuni tudengipõlves tundsin äkitselt tugevalt, et tahaksin midagi teha.

Ja nii jõudsin endalegi ootamatult viie varda ja lõngakerani – asjad, mis olid senini tundunud hirmuäratavalt keerulised ja mulle hoomamatus kauguses. Asjad, mida olin ema käes näinud ja üsna pea tema kiirelt käivate käte jälgimisest loobunud, sest see tundus olevat midagi kõrgema täppisteaduse vallast.

Esimesed kindad valmisid külma akrüüliga ja konarlikus koes, aga sõrm kudumisele oli antud ja sealt edasi läks ainult paremaks. Õppisin tundma lõngasorte, leidsin oma lemmikvardad, kaevusin tundideks mustrite maailma, ja olin öösiti üleval, kuna ei suutnud kudumist lõpetada. Olin leidnud oma Hobi! Nüüd, kahe väikese tütre emana, on see hobi osutunud väga praktiliseks, sest pisikesed jalad-käed kasvavad kiiresti ja on üsna nõudlikud selle osas, mida kandma peavad.

Olen ringiga tagasi lihtsuse teel ja tean, et tihti on õhuke tavalisena näiv villasokk just see, mis on ideaalne talvel saapa sisse, kui ta on tehtud õigest materjalist ja õigete parameetritega. Samuti tunnen suurt rõõmu, kui saan lastele kududa ilusaid autosõidukindaid ja nendesse põimida oma tüdrukute elevust tulvil soovid – kui laps tahab mummulisi vikerkaarekindaid, siis laps saab mummulised vikerkaarekindad!

Peipsikaup meister kuduja Kristiina Hüvato koob

Kuidas ma seda teen?

Oma kudumite puhul pean oluliseks ennekõike kahte asja – mugavus ja praktilisus. Kinnastest, mis sooja ei anna, on kandjale üsna vähe kasu. Samuti pole mõtet kududa sokke, mida laps iseseisvalt jalga ei saa, sest mustrisse kootud osa on liiga jäik.

Eelistan kasutada kvaliteetseid lõngu ja armastan pigem minimalistlikke võtteid ning mustreid. Muidugi on kudumisega, nagu iga loovtöögagi, oluline ka kuduja tuju ja meeleolu, sest vahel lihtsalt on tahtmine teha midagi vallatut, veidi pöörast; sellist, mille kandja peab tihti rääkima, kust ometi niisugused krutskiga asjad pärit on. Nii lipsabki viisakate sokkide hulka paar kirju-mirjusid või kindaperre tekib tavalisest mustrilisem isend.

Olen enda kohta naljatlevalt öelnud, et mul on “second sock syndrome”, ehk minu jaoks on kudumise juures kõige keerulisem teha kahte täpselt samasugust sokki või kinnast. Sellest johtuvalt hoiangi töö enda jaoks huvitavana ja koon teise paarilise väikese vimkaga.

Lõngu valides vaatan, et kokku sobiksid värvid, aga sellest olulisem on otse loomulikult lõngade ühtlane jämedus, mis tagab kudumite kauni voolavuse. Samuti püüan arvestada sihtgrupiga ja kududa vastavalt vajadusele. Naiste kindad valitakse enamasti kingituseks, laste sokid peavad vastama mudilase nõudmistele ja meeste sokid töösaapa sisse vajavad üsna kindlasti tugevamalt kootud kannaosa.

Olen oma mustrite ja värvide valikus loov ning armastan võrdselt nii klassikalisi kindakirju kui ka uuema aja pärleid. Inspiratsiooni õnneks jagub, kuna mustrite maailma talletatakse tublisti erinevatesse käsitööraamatutesse, kust minagi šnitti võtan.